Tund enne meeste starti mõõdeti veetemperatuuriks 30.8 kraadi ning õhutemperatuur näitas varjus 36,7 kraadi. Asfaldi küttis nii kuumaks, et paljajalu seal kõnida ei saanud.
Võistluseelne öö kulges suhteliselt rahulikult, sain pisut enam kui 7h und, ning hommikul oli enesetunne küllaltgi hea ja vaikselt hakkas võistlusärevus ligi hiilimaÄrkasin 5.30, tegin kerge sörgi ja mõningased venitused, seejärel kerge hommikusöök, mis koosnes krõbinatest piimaga ning moosisaiast joogiks värske roheline tee. Seejärel, asjad kokku ja naiste starti vaatama, et paremini mõista, kuidas võistluskorraldus on, kuidas vahetusalad toimivad jne.
Kui hommikul jooksma minnes oli veel ilm täiesti talutav, siis juba naiste stardi ajaks hakkas päike kõrvetavamaks muutuma, eriti nende jooksu ajal, samas õnneks hakaks ka tuul tõusma, mis vähegi liigutas õhku ning muutis selle "pannil küpsemise" vähegi talutavamaks.
Igal võimalusel püüdsid ennast jahutada, ning jahedas ja varjus hoida. Ning peagi oligi aeg ennast platoonile ülesrivistuda, oodata kohtunike käsklust "kohtadele" ning vette hüpata, ees ootas 1,5km ujumist.
Selles kuumas vannis võistlemisega mina lõpuks ei suutnudgi kohaneda, esimesed 350m-400m suutsin ennast ilusti positsioneerida grupi saba peale, kuid pööre ümber poi ja paar segadust pundis ning ühel hetkel oligi väike vahe sees, mis hakkas ainult kärisema. Selgelt palav oli ja vesi ka ei jahutanud. Lõpuks kui jões välja said ootas eest suheliselt pikk jooks vahetusalla, kuum vesi oli ka mineraale minust välja viinud ning juba peale jooksu hakkasid krambid tunda andma.
Kiire vahetusala ja rattale, ees ootas 40km eraldistarti, üksinda pingutamist selles kuumuses. Esimesed kaks ja pool ringi suutsid korralikult tööd teha, püüdsin selle jooksul nii mõnegi võistleja kinni, kellest paraku üksgi ei jõudnud kaasa tulla. Siiski viimasel ringil sain endale lõpuks ühe kaaslase, kellega koos tööd teha, selleks oli üks kohalik taipei triatleet, kellega koos ka vahetusalla jõudsime ja jooksu alustasime. Ratta rajal kulus ära 2,5liitrit vedeliku, millest üks spordijook ja ülejäänu kulus lihtsalt enda jahutamisele.
Jooksurada kulges jõekaldal, edasi-tagasi 1,25km sirgetena, mõlemas otsas oli teeninduspunkt, kus jagati vett ja svamme, millega sai end jahutada. Terve jooksurada oli päikese käes, varjulisi kohti oli umbes 3 pisikest puud, mis sekundiks su päikese käest päästsid. Võistlejaid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, kes nägid välja nagu nad tõesti jookseksid, tegemist oli puhta kannatamisega (10km jooksuaeg minul 42min). Esimesed 5km ei olnudgi kõige hullemad, kuid alates 3ndast ringist muutus olukord ikka täiesti talumatuks, viimase 2,5km ringi läbimiseks kulus 13min. Tegemist oli tõelise võitlusega iseendaga, et mitte alla anda ning boksi ära pöörata, seda tegid nii mõnedgi, ameeriklane kes võistlust peale ujumist juhtis katkestas kuumuse tõttu, ning temaga koos veel 6 meest.
Selgelt olid kõik jõuvarud ammendatud, ning kuumus oli oma tööd teinud, kokkuvõttes 37 koht ning aeg 2:20.