Yilan

Teisipäev, 26.06

Täna oli esimene päev, kus sai selle reisi rahulikult ärgata, ilma muretsemata pakimise, või lennule hilinemise pärast. Sellest hoolimata, kaua rahulikult magada ei saanud, hommikul ärgates oli toas 29 kraadi :)

Kuna mul kohaliku raha ei olnud, siis sai hommikul kella 9-ks kokkulepitud, et meid koos Uruguaylastega viiakse kesklinna kohaliku panka raha vahetama. Panga esine nägi välja rohkem nagu rollerite töökoda, kui pank, kuid sellest hoolimata õnnestus meid raha vahetada.

Meie tänaseks teejuhiks oli üks kohalik õpetaja, erinevalt Eestist on siin õpetajad hästi tasustatud, ning päris paljud võõramaalased tulevad siia just õpetama peamiselt inglise keelt. Teejuhi tuttav oli pangakontori juhataja, seega saime minna otsejoones teisele korrusele n-ö töötajate ruumidesse ja näha kuidas siin pangakontor töötab.

Elu on pigem odav ja keskmine palk pidi olema 40 000 Taipei dollarit (u 1000 eurot) kuus. Võrdluseks kütuse liiter maksab umbes 70-80 euro senti ja kinnisvara - keskmise maja hind umbes 100 000 eurot.

Tagasi jõudes tegin oma siinse esimese jooksutreeningu, mis järgnes koheselt rattale. See kestis kõiges 15min, aga see oli täiesti kohutav. Ilm on kuum ja lämbe, kergelt sörkides läheneb pulss 170 löögini minutis ja seda alla saada on ülimalt keeruline.

Pilt jooksurajast

Laupäevane võistlus saab raske olema, väga väga raske. Õnnes lohutati, et laupäevaks luba erakordselt jahetad ilma, kui keskmiselt on siin 30 kraadi, siis laupäeval peaks langema 7-8 kraadi võrra. Aga temperatuur ei olegi see mis siin olemise nii raskeks teeb, pigem on selleks see niiskus. Täna oli esimene päev, minu Aasias viibimise aja jooksul, kus ma nägin päikest, ja koheselt peale trenni oli seda ka kehal näha, käed sai pisut ära põletatud :).

Lisaks kohalikele on siinset võistlus korraldamas välise delegaadina üks Portugali tüdruk, kes oli korraldusmeeskonnas ka eelmisel üliõpilaste MM-il kaks aastat tagasi, Valencias. Peale võistluste korraldamise, on tema puhul tegemist veel mitmekordse euroopa ja maailmameistriga Taekwon-Do-s. Seega väga värvikas seltskond siin, kui veel arvestada seda triatleetide seltskonda kes siia kogunenud on. Enamuse kuttide jaoks on see üks tähtsamaid ja suurimaid võistlusi nende elus, kuid on ka mitmeid maailmakarika karuselli karastusega mehi. Seega võistluste tase tõotab tulla korralik.

Õhtuseks meelelahutuseks viidi meid kohalikule "night marketile", mis pidi olema Taiwani saare suurim ja kuulsaim. Tegemis on ühe peamistest turistiatraktsioonidest, mis on ka igas turistiteatmikus ära märgitud. Tegemist on sisuliselt tervet keslinna hõlmava väliüritusega, mis avatakse peale pimedaks minekut, enamasti 5-6 ajal õhtul. Ja meie mõistes on tegemist nagu mõne festivali toitlustusalaga, kus hästi palju inimesi, palju erinevaid toite.

 Käisime seal Briti koondisega, rõõmsad sellid, kes olid üllatavalt avatud kõigile uutele kogemustele. Hea meelega proovisid kõike mida kohalikud meile soovitasid. Eks see homme paista ole, kas näiteks supp kitse liha ja erilise hiina ürdiga, mis pidi seksuaalsust soodustama, poistel tunda ka annab. :) Toitudest sai proovida jäätise koonuses küpsetatud pitsat, õlis küpsetatud magusaid kartuleid, külma musta teed koos "mustade pärlitega", püüdsin küll arusaada mis need on, kuid parim selgitus oli vaid nende keemiline valem, mis mulle paraku palju ei öelnud.

Britt söömas "haisvat tofut", tegemist pidi olema Taipei rahvusliku roaga, mis tõepoolest haises jubedalt, maiste polnud ka suurem asi, aga sellest hoolimata oli see britt vaimustuses :) Mina jäin jaapani köögi juurde, värskelt valmistatud shushi, mis maksis vaid 1,5 eurot karp. On siin vapustavalt hea. Kui peaksin veel sinna tagasi sattuma, siis tean millise putka juurde esimesena sammud seada.